Mõni rohkem, mõni vähem, kuid see piir, mil inimene end fotograafiks võib nimetama hakata on muutunud võrdlemisi häguseks. Kas fotograafi defineerib tema kaameravarustus? Tema oskus tabada hetke ja näha seda õiget nurka? Lihtsalt see, et ta teeb pilti? Minu arvates on kõik pädevad argumendid. Kui sa tunned end fotograafina, siis sa oledki fotograaf. Fotograafia on viimastel aastakümnetel muutunud lihtsalt niivõrd kättesaadavaks, kiireks ja mugavaks.
Kuid kui me kõik oleme fotograafid, siis mis teeb üldse fotograafia eriliseks? Kui ma teismelisena esimest korda peegelkaamerat kasutada sain, siis see hetk oli eriline, tundsin end fotograafina. Vanemad ja vanavanemad olid fotomaailmaga varem lähedalt seotud olnud, seega ka minul oli loomulikult selle vastu oma huvi olemas. Aga see huvi lahtus kiiresti. Ei kadunud, vaid lahtus. Pildid, mis ma tegin olid lahedad, kuid mitte päris õiged. Selleks, et pildid saaksid olla head, vajasid need töötlemist, kuid see ei pakkunud mulle tol ajal absoluutselt huvi. Arvuti ees istusin ma niikuinii palju ning seal oli muudki põnevat teha. Fotograafia oli minu kujutluses see võimalus kodust välja minna, mere äärde ja metsa, et olla looduses ning tabada selle ilu sellisena, nagu ta on. See, et fotograafiale pühendatud ajast poole moodustab arvutitöö tõmbas huvi alla ning kaamera jäi toanurka tolmu koguma.
See hetk, kui ma sattusin aastaid hiljem juhuslikult keldris oma esimese Smena 8M-i peale äratas minus taas selle sama pisiku, mida ma oma perekonna Nikon D3100-ga tundnud olin. See kihk võtta kaamera ning minna lihtsalt pildistama. Sain Fotoluksist ühe rulli Fujicolor C200 ning Kodak Goldi filmi ning asusin suure elevusega asja kallale.
Esimene asi, mida ma enda jaoks märkasin oli see, et iga hetk, mida ma otsustasin filmile jäädvustada jäi mulle meelde palju sügavamalt ning eredamalt kui näiteks telefoniga pilti klõpsutades. See tunne, et mu filmilint on piiratud ning ma ei saa igat väikesest asjast lihtsalt viis korda pilti teha ning pärast seda ühte välja valida pani mind igale pildile hetkeks süvitsi mõtlema.
…
