On kadakane rand, on õige valgus, kerida filmi, ava fikseerida, nurk korrigeerida, fookus sättida, kadakaoks, tuul, juuksed, peegeldav päike,  tema käsi, taustal meri ja paat, lähenevad pilved, kellegi tiivalöök tsentri kohal, tema pilk — ja foto. Viimane kaader tehtud ja film on täis.

Aga saab ka lihtsamalt. Hõbedakihiga kaetud plaatidest on saanud kõrgtehnoloogilised sensorid, mis suudavad hõlpsalt sinu eest kogu töö ära teha. Nii on automaatseadistusega tabatud piiramatult hetki. Kõik need hetked on viiekümnes eri versioonis, eri nurga alt, eri valguses meie taskutes. Meil on 50 kaadrit ühest hetkest ja tuhandeid klõpse täis galerii, mida on mõnus kohe kiiresti sõpradele jagada. Pildihetke ei pruugigi me pärast mäletada. Aga on olemas pilt, jäädvustus, hetk, mida me ei pruugi enam kunagi vaadata. Aeg kaob käest ja me tahame mäletada. Me tahame talletada aega, et mitte unustada ja sealjuures unustame ära pildistamise hetke enda. Aeg ei ole ainult see, mis on kaadris, vaid samamoodi kaadritagune aeg. Ettevalmistus, märkamine, fokusseerimine, vaatamine, nägemine. Fotograafia õpetab nägema ja seeläbi mäletama. Mäletama nähtut ja mäletama nägemist ennast. Filmifoto ja filmilindi loetud 36 kaadrit annavad jäädvustusele kaalu, mida ei suuda anda ükski teine pildistamisviis. Foto saab füüsiliselt talletatud. Selle rulli peab nüüd kuhugi panema. Jah, ta võtab ruumi. Ta võtab aega. Ta jääb alles. Ta jääb meelde.