See hetk, kui tuleb pähe mõte “tahaks filmile pildistamist proovida” on üks hiiglama tore hetk! Paljudel aga jääbki see mõtte tasandile. Harjumuspärane pildistamisprotsess, mis koosneb telefoni taskust võtmisest, kümme korda klõpsamisest ning kohe võrdlemisi hea kvaliteediga fotode kätte saamine on oma kiiruse ja lihtsuse poolest analoogfotograafia protsessist üpris erinev. Mõni proovib spetsiaalseid äppe, mis emuleerivad filmi esteetikat ning rahulduvad sellega. Kuid kui huvi on ikka suur, siis tuleb proovida. Aga kust alustada?
Kui sul just sahtlist, keldrist või vanaema riiulilt leitud vana kaamera juba pihus pole, siis võib see esimene samm ollagi ehk kõige keerulisem. Pildistamiseks on ju vaja kaamerat, kuid millist? Sõltub! Millest? Tujust, turust, eelarvest, kuid ennekõike sinust endast! Alustamiseks parim kaamera võibki olla see, mis sul juba olemas on. Aga kui sul veel ühtegi pole, siis võime filmikaamerad jagada paari erinevasse laiemasse kategooriasse, mis aitab ehk esimese valiku lihtsamaks teha. Üks soovitus, mille kohe aga ette ära ütleks on, et otsi esimeseks kogemuseks kaamera, mis kasutab 35mm filmiformaati. Filmiformaatidest räägime aga lähemalt hiljem!
Lihtsaimast lihtsaim ja pidutsejate lemmik! Ühekordne kaamera on oma nimele kohaselt tõepoolest ühekordseks kasutamiseks. Lähed Fotoluksi, küsid ühekordset kaamerat. Müüja küsib, et millist? Sina ütled, et noh seda kõige odavamat. Võtad kaamera, suunad oma naeratava sõbra poole ning klõpsad nuppu. Ja nii lihtne ongi! Kerid filmi edasi ning kordad protsessi. Kaadrite arv on ühekordsetel kaameratel tavaliselt 27. Kui need saavad tehtud, siis viid ilmutusse, saad mõne päeva kuni nädala pärast oma pildid kätte ning oledki oma esimese sammu filmifotograafia vallas ära teinud. Mure on ainult see, et nüüd tahaks ju veel? Siin on mõttekoht – kas osta ka edaspidi ühekordseid vastavalt tujule ja vajadusele või hankida päris oma kaamera?
See on ühekordsest kaamerast järgmine loogiline valik. Seda tüüpi kaamerad toimivad üldiselt üpris sarnaselt ühekordsetele kaameratele, ainus vahe on see, et filmi pead kaamerasse laadima ise ning kaamera jääb sulle päriseks. Siin võid esimese kaamera valikul lähtuda kahest laiemast pidepunktist – (1) kas sa soovid elektroonilisi mugavusi või piisab sulle lihtsalt mehhaanilisest klõpsutamisest ning (2) kui palju sa oled valmis kaamera eest maksma. Mängu tulevad kaamera rariteetsus, tootjafirma ja kvaliteet, kuid ka nõudlus ja kultusväärtus. Olympus Mju-II eest võib näiteks välja käia terve kuu üüri, samal ajal kui mõne teise, funktsioonide poolest tegelikult üpris sarnase kaamera saab kätte paarikümne euroga.
Nõukogude Liidu pärand on tohutu kogus kaameraid, paljud neist võistlevad omavahel selle üle, milline suudab paremini sakslaseid ja jaapanlasi kopeerida. Aga on ka originaalset loomingut. Üldjoones on igal juhul (mõningate eranditega) erinevate vene fotoaparaatide omavaheline ühine nimetaja aga odav hind, mis meie jaoks on ju suurepärane uudis. Neid liigub ka turul palju. Kaameraid võid leida näiteks meie e-poest, Balti jaama turu antiigiosakonnast või lihtsalt Osta.ee oksjoneid surfates. Neid kaameraid on saadaval kõiksugustest erinevatest tüüpidest, mis annab sulle väga hea valikuvõimaluse.
See on ehk kõige tuttavam kaamera tüüp. Kasutusel tänase päevani ka digitaalses vormis! Peegelkaamera toimib põhimõttel, et tema sees on (üllatus!) väike liikuv peeglite süsteem, mis laseb sul pilti tehes näha oma kadreeringut ning fookust otse läbi objektiivi, täpselt selliselt, nagu ta filmi peale jääb. Tänu sellele on lihtne mängida näiteks uduste taustadega. Minu isiklikud lemmikud on Nikon FE2 ning Nikon F3. Populaarseim Vene tootja on Zenit. Zenit E on ehk mudel, mida peaks olema võrdlemisi lihtne leida. Peegelkaamera eeliseks on ka see, et erinevalt point and shoot tüüpi kaamerast on sellel võimalik objektiive vahetada. Tihti müüaksegi peegelkaameraid ilma objektiivita ning see tuleb eraldi juurde vaadata. Erinevad kaamerakered kasutavad ka erinevaid objektiive. Nikon kasutab näiteks oma Nikon F tüüpi bajonetti. Zenit E kasutab M42 tüüpi külge keeratavaid objektiive, mida on kasutanud ka erinevad teised tootjad, nagu näiteks Pentax ja Praktica. Peegelkaamera võimalik miinus võib ka olla selle võrdlemisi raske kaal ja mõõt, eriti võrreldes point and shoot tüüpi kaameratega. Samuti teevad nad üpris valju (kuid väga ikoonilist) heli!
Seda tüüpi kaamerad on väga levinud ning neid leiab iga suurema kaameratootja valikust. Leica M-seeria kaamerad on ehk kuulsaimad, venelased omakorda tegelesid Leica aktiivse kopeerimisega, seega ka neid on meie maal lihtne leida. Aga mis on rangefinder? Erinevalt peegelkaamerast ei vaata sa fokusseerimiseks otse läbi objektiivi, vaid läbi väikese aknakese kaamera küljes. Aknaid on mõnel juhul isegi taga kaks tükki ning ees kolm! Aga oota, mis mõttes ees on rohkem aknaid? Vaadates läbi tagumise akna näed sa oma kaadrit, kuid pildi peal on veel sama vaate pool-läbipaistev koopia, mille loob see ekstra aken kaamera eesküljes. Kui keerata objektiivi küljes fokusseerimisrõngast, siis see pool-läbipaistev pilt liigub. Kui pildid jõuavad teineteisega kohakuti, siis on pilt fookuses! See on lollikindel ja ülimalt kiire viis fokusseerimiseks. Rangefinderid on väiksemad, vaiksemad ja kergemad, samuti vahetatavate objektiividega kaamerad, mis teeb nad ülimalt populaarseks. Samuti on nad väga stiilse väljanägemisega. Minu isiklikuks lemmikuks on Zeiss Contax II kaamera, millest oman vene Kiev 4a klooni (selle kaameraga kaasneb ka oma huvitav lugu, millest kirjutan kunagi hiljem!). Erinevad vene variandid, mida on lihtne, kiire ja soodne leida on näiteks Fed ja Zorki kaamerad.
Viimane kaameratüüp, mida tasub ehk eraldi mainida on kõige lihtsamat tüüpi kaamera, mille juures on kõik täiesti manuaalne. Parimaks näiteks sellist tüüpi kaamerast on ehk Smenad, mis on Eestis väga kättesaadavad. Kadreerimiseks üks aken, katikukiirus ning avasuurus tuleb alati määrata ise ning fookust pead hindama meetrites silma järgi (või eraldi kaugusmõõtjaga). Smena 8M oli minu esimene filmifotokas ning tuleb tunnistada, et mul on selle üle väga hea meel! Kuna seda tüüpi kaamerad on niivõrd manuaalsed, siis aitavad need algajal need kõige olulisemad põhitõed ka kõige kiiremini selgeks saada. Smenad on kõige odavam näide, kuid seda tüüpi kaameraid on ka palju ägedamaid ja parema kvaliteediga erinevatelt Euroopa ja Jaapani tootjatelt.
Kui sa kõik kirjeldused läbi lugesid, siis otsusta selle järgi, mis sulle kõige südamelähedasem ja sobivam tundus. Kui sul on huvi lihtsalt vahepeal paar pilti teha, ilma et peaks tehnilise poole ja foto õnnestumise pärast väga muretsema, siis vali midagi automaatset, näiteks mõni point and shoot või “kaasaegsem” täisautomaatne peegelkaamera. Kui sa tunned, et tahaks asja tõsisemalt käsile võtta ning oma pildi igat aspekti timmida, siis sõltub valik sinu oskuste tasemest.
Kui sa oled täiesti algaja ning oled valmis pea ees vette hüppama, siis vali kaamera, millel puudub igasugune abistav automaatika. Smena 8M võiks olla sel puhul hea ja soodne valik. Sel viisil õpid (minu isikliku kogemuse põhjal) kõige paremini. Automaatika võib sind muuta natukene laisaks ning võtta sinult motivatsiooni põhitõdesid mõista. Kui oled juba näiteks digifotograafiaga varem kokku puutunud ning tead, kuidas mõjutavad pilti ava suurus ning katikukiirus, siis võid valida ka näiteks mõne automaatsemaid funktsioone sisaldava peegelkaamera. Näiteks väga populaarsel Nikon F kaameral on võimalik valida katiku kiirus automaatselt, mängides ise vaid avasuurusega. On olemas muidugi ka täisautomaatseid kaameraid, millel on isegi autofookuse tugi. Nikon N80 võib sellist tüüpi kaamera otsingutel olla heaks algpunktiks. Ühesõnaga valikuid on palju ning loodetavasti on sellest nimekirjast abi. Meie e-poes saad endale sobivat kaamerat otsida näiteks põhiomadusi filtreerides. Kui ei leia, siis soovitaks vaadata erinevatel oksjonilehtedel või ka Facebook Marketplace’is olevaid kuulutusi. Väga lai valik kaameraid on muidugi ka Ebays, kuid sealt tellides võib tellimusega minna palju aega, võivad lisanduda tollikulud ja muud ebameeldivused. Kui aga kiiret pole, siis tasub seal kindlasti ringi vaadata!
Oluline on aga kindlasti veenduda kaamera seisukorras. Kuulutuste juures on üldiselt kirjas, kuidas omanik töökorda hindab. Siin poes on tooted jagatud mehhaanilise seisukorra alusel täies töökorras olevateks, väljatoodud vigadega osaliselt töötavateks ning mittetöötavateks kaamerateks. Suurem osa neist hinnangutest on antud ilma filmita testides, visuaalse vaatluse ja funktsioonide läbiproovimise põhjal. Valehinnangute korral (kui kaamera on märgitud töötavaks, aga reaalsuses on kasutuskõlbmatu) võtame ka olukorra eest muidugi vastutuse. Näiteks Osta.ee või Ebay erakuulutustes on tihti välja toodud, et kaamerat müüakse “on nagu on” seisukorras. Seega sa võid saada kas väga hea või väga halva kaamera.
Filmi valiku võib enda jaoks lihtsustada kolmele põhilisele kriteeriumile. Kas sa tahad värvilist või mustvalget fotot; kas sa teed suurema osa oma fotosid valgel ajal või pigem hämaras; ning kui palju sa oled valmis kulutama? Oma osa on ka kaadrite arvul. Filme müüakse üldiselt kas 24- või 36-kaadriste variantidena. 24-kaadriga film maksab tüki kohta vähem, kuid kaadrihind on kallim, seega kui on kavas üle ühe rulli pildistada, siis on mõistlik valida 36-kaadriga filmirullid.
Kui oled filmiga juba rohkem sina peal ning oskad märgata ka erinevaid teisi nüansse, siis saab valikut teha muidugi juba palju rohkemate kriteeriumite alusel, kuid esialgu peaks nendest piisama.
Värvilise ja mustvalge valiku vahel on määravaks täielikult isiklik eelistus. Mina eelistan mustvalget fotot näiteks sel põhjusel, et mustvalgelt pildistades märkan ma meie ümber hoopis teistuguseid fotovõimalusi, sest värvid on pigem kõrvalised (kuid siiski olulised!) kriteeriumid. Samuti on mustvalget fotot väikeses korteri vannitoas lihtsam ilmutada kui värvilist. Kui ise ilmutada ei taha, kuid mustvalge siiski kõnetab, siis Ilford toodab ka mustvalget filmi, mida saab ilmutada värvilise filmi kemikaalidega, ehk seda võtavad vastu kõik värvinegatiive ilmutavad tavalised fotolaborid.
Järgmisena tuleks ära määrata filmi nominaaltundlikkus. Kui oled digifotoga varem kokku puutunud, siis on ISO sulle tõenäoliselt tuttav tähekombinatsioon. Kui ei ole, siis ISO märgibki seda, kui tundlik on film (või sensor) valgusele. Mida väiksem number, seda vähemtundlik. Kui pildistad päikesepaistelisel päeval või stuudios, siis saad vabalt läbi ükskõik millise tundlikkusega filmiga. Tavaliselt on ISO 100 hea valik. Kui sulle meeldib filmifoto esteetikas just see, et pildid on teralised, siis võid ka kohe valida suurema ISO-ga filmi. Mida suurem on ISO, seda nähtavam on tera. Suurema ISO-ga film tuleks valida ka siis, kui pildistad rohkem näiteks õhtusel ajal või hämaras siseruumis ning ilma välguta. Tasub mainida, et iga filmi puhul võib vabalt ignoreerida karbil olevat nominaaltundlikkust, millega tootja on pildistamise ette näinud. Sa võid vabalt võtta Ilford XP2+ filmi, mille nominaaltundlikkus on 400 ning pildistada seda ISO 100 filmina. Sel juhul tasub kanistri peal olevale spetsiaalsele kohale teha aga “100” ette väike ristike, et ka labor oskaks sellega arvestada, sest ilmutusprotsessis varieeruvad ajad vastavalt tundlikkusele. Kui selle kohta täpsemalt uurida tahta, siis inglise keeles võib otsida “pushing and pulling film“.
Üldse mitte väheoluline faktor filmifotograafia juures. Otsisin välja vanad tellimused aastast 2017, kus odavklassi igapäevaseks kasutamiseks mõeldud film Kodak Colorplus 200 36 kaadriga maksis 2.99€. Täna, aastal 2025 maksab sama rull filmi 13-14 eurot, mis on absurdselt kallis! Aastal 2017 sai sama raha eest profitaseme filmi Kodak Portrat, mis täna maksab 33 eurot rull. Filmifotograafia ei ole enam odav hobi ning sellega peab arvestama. Mustvalget filmi saab kätte soodsamalt. Tšehhi filmitootja Fomapan, kelle filme ka meie poest osta saab, on suutnud oma hinnad hoida võrdlemisi taskukohased ning rulli saab kätte tänase seisuga alla 6-eurose hinnaga. Tasub aga kindlasti silm peal hoida erinevate poodide filmisortimendil, sest igal filmil on sarnaselt toidukaupadega nö “parim enne” kuupäev. Aegunud filme müüakse enamasti -50% soodustusega ning kui film on alles hiljuti (siinpuhul kuni 1-2 aastat) aegunud, siis ei tohiks erilisi muutuseid ka filmi omadustes olla. Kauem aegunud film võib juba hakata igasuguseid huvitavaid ja veidraid värvi- ja teramoonutusi tootma, mis on väärtus omaette.
Kui oled filmi kaamerasse laadinud, siis arvesta kõigepealt sellega, et esimesed paar klõpsu on tühjad, sest filmi laadides saab kanistrist väljaulatuv osa valgustatud. Automaatsemad kaamerad juba arvestavad sellega ning osad kerivad need ka automaatselt mööda. Olenevalt kerimisest ja paigutusest võib tekkida iseloomulik rulli esimene kaader, kus pool pilti on juba täiesti läbi valgustatud ning pool on tavaline. Aga kuidas nüüd päriselt pildistama hakata? Alustame põhitõdedest!
Avasuurus määrab ära, kui palju valgust objektiiv läbi laseb. Avasuurust märgitakse tavaliselt F-tähega ning objektiivi nimes on välja toodud suurim võimalik avasuurus. Suurimat avasuurust märgib aga väiksem number. Ehk F2 avasuurus laseb rohkem valgust sisse kui F16. Avasuurus mõjutab pilti põhiliselt kahel erineval viisil. Mida suurem on avasuurus, seda udusem on taust, seega suuri avasuuruseid kasutatakse tihti portreede puhul. Telefonide kaamerate portreerežiimid jäljendavad suure avasuurusega tehtud fotosid. Lisaks tausta udustamisele väheneb suurema avasuurusega ka pildi üldine teravus. Kui suurel määral, see sõltub juba objektiivi kvaliteedist. Avasuuruse vähendamine näiteks F16 peale toodab üldiselt palju teravama pildi, kuid seejuures tuleb arvesse võtta, et valgusolud seda ka toetaksid ning valida ka vastav katikukiirus.
Katikukiirus määrab ära, kui kauaks paljastatakse film (või digifoto puhul sensor) valgusele. Mida aeglasem kiirus, seda kauem näeb film ilmavalgust. Kaameratel märgitakse üldiselt kiiruseid millisekundites. Kõige kõrgem katikukiirus, mis filmikaameral üldse kunagi olnud on, on 1/8000 sekundit, mille saavutavad Nikon F6 ning Nikon F100. Mehhaanilise katikuga kaameratest on rekord Nikon E2/FM2/FM2n/FA/FM3a käes, mis suudavad teha pilti kiirusel 1/4000 sekundit. Enamasti ulatub maksimaalne kiirus mehhaanilistel kaameratel 1000-2000 millisekundini. Aeglasemaid kiiruseid, mis ulatuvad juba tervetesse sekunditesse, tähistatakse kaameratel tavaliselt teise värviga.
Katikukiiruse valiku peab tegema oma filmi tundlikkust ning avasuurust arvesse võttes. Kui olud on väga valged, ütleme, et oled pildistamiseks valinud juulikuise päikesepaistelise keskpäeva, siis üldiselt peaks kasutama mõnd kõrgemat kiirust. Täpsema valemini jõuame varsti! Fotot mõjutab katikukiirus eelkõige läbi selle, kui kiiresti liikuvat objekti sa pildistada saad. Oletame, et pildistad liikuvat autot. Aeglase katikukiirusega jääb auto pildile vaid udukoguna, samal ajal kui taust võib olla terav. Kõrgema kiirusega jääb ka auto pildil teravana. Seda olukorda on võimalik ka tagurpidiseks pöörata, kui sa liigutad kaamerat autoga kaasa. Sel juhul jääb väga täpse liigutuse korral teravaks auto ning taustale tekib iseloomulik horisontaalne udusus.
Rusikareegel, mille järgi saad pildile enamasti hästi säritatud foto on tuntud kui “sunny 16” ehk “päikesepaisteline 16” reegel. See tähendab, et päikesepaistelisel päeval tuleks määrata avasuuruseks F16 ning katikukiirus valida lähim võimalik number oma filmi tundlikkusele. See tähendab, et kui sul on kaameras ISO 400 film, siis vali katikukiiruseks samuti 400 või lähim number 400-le, mida su kaamera toetab. Kui päev ei ole päikesepaisteline, siis hakka avasuurust vähendama ühe sammu võrra vastavalt oludele. Võib lähtuda nendest punktidest:
Millal muutub kergelt pilvine pilviseks tuleb enda jaoks ära tabada kogemusega, et see ideaalne klõps kätte saada, kuid üldiselt saab selle reegli järgi pildistades foto kenasti kätte. Trüki omale see paberile väikesel formaadil välja ja torka kaamera tagaküljel olevasse väikesesse raami või pane see oma telefoni märkmetesse kirja, et saaksid reeglit kiirelt pildistades meenutada ja kontrollida.
Võid ülal oleva tabeli A4 lehele paigutatuna PDF kujul siit alla laadida ning õiges suuruses välja trükkida. Siis on esimestel katsetustel reegel koguaeg silme ees olemas:
Pildista, mida tahad! See, et pildistad filmile, mitte digitaalselt ei sea sulle mingisuguseid piiranguid selles osas, mida, millal ja kus pildistada saab. Isegi veealusteks piltideks on spetsiaalsed kaamerad olemas! “Ära raiska filmi” on ehk lause, mida hakkad inimestelt kuulma. Kui sa ise pildistamist naudid, siis pole mõtet sellest kui filmi raiskamisest mõelda, pildista või 36 korda oma magamistoa seina (kuigi selleks peab su vajadus ja soov ikka tõesti tugev olema, et seda enda jaoks mitte raiskamiseks tituleerida). Kui su kaamera on väike ja kerge kaaluga ning taskus või kotis ruumi jagub, siis võta ta igale poole kaasa. Fotovõimalused peidavad end iga nurga peal ning kui kaamera on kaasas ning oled oma teekondadel mõttega asja juures, siis õpid tänu sellele märkama asju, kohti ja inimesi, millele sa poleks varem kunagi tähelepanu pööranud. Tänu selllele lood enda jaoks ehk ka uusi toredaid mälestusi.
Nüüd on aeg film ära ilmutada! Siin tekivad sulle uued ja huvitavad valikud. Kas lasta film ilmutada laboris või teha ise? Kuna see juhend on täiesti esimeseks kogemuseks, siis lihtsam on kasutada labori varianti. Mustvalget on kodus tegelikult üpris lihtne ilmutada, kuid see eeldab ka veidi suuremat investeeringut varustusse, kemikaalidesse jne. Seega esimesed katsetused soovitan teha labori abil, et saaksid üldse teada, kas filmile pildistamine on miski, millega soovid ka edaspidi tegeleda! Ilmutusteenuseid pakuvad näiteks suurematest kauplustest Fotoluks ja Photopoint. Tallinnas ilmutab filmi ka Fotomeister Pluss ning üle Eesti on kindlasti veel kohalikult väiksemaid tegijaid.
Laboris ilmutades saad valida, kas soovid pilte paberkujul või digitaalselt. Võid võtta ka mõlemad – sõltub täiesti sellest, mille jaoks sa soovid pilte kasutada ning kuidas ja kellega jagada. Kui sul on piltide jagamisega Instagrami-ambitsioonid, siis tõenäoliselt tasub võtta pildid eelkõige digitaalsel kujul! Küsitakse ka, kas soovid oma filmirulli tagasi saada. Isiklikult soovitan kindlasti oma filmirullid alles hoida ka peale ilmutamist ja digitaliseerimist – nii saad ka tulevikus vajadusel pilte uuesti teha.
Kui oled pildid kätte saanud, siis võid näha seal igasuguseid erinevaid tulemusi. Mõni pilt võib olla veidi üle- või alavalgustatud. Osad on täielikult filmifotode digitaalse töötlemise vastu, sest see justkui rikub asja mõtte ära, kuid tegelikult ei ole vahet. Fotosid töödeldi erinevate trikkidega ka enne digiajastut, seega kui sa tunned, et pilt ei ole selline, nagu sa soovid, siis töötle nii palju kui soovid! Minule meeldib fotod kõik üle käia, puhastada neilt digitaalselt skänneerides filmile jäänud tolmukübemed ja muud väikesed ebaperfektsused, mis silma rohkem riivavad.
Nüüd on põhiasjad läbi käidud ning loodetavasti on siin piisavalt informatsiooni, et julgeksid oma esimesed sammud filmifoto maailmas ära astuda. Analoogfotograafia tundub tihti keerulisem, kui ta tegelikult on ning peale paari esimest katsetust peaks kõik juba üpris lihtsalt ja loomulikult tulema. Informatsiooni on üle veebi tohutus koguses ning igale küsimusele on vastus kümme korda olemas. Seega pildista, katseta ja uuri. Ennekõike pildista, sest nii õpib kõige paremini. Hoiame üheskoos filmifotograafia elus!
